Lühiessee - lühikene essee

Kirjutamine pole mulle kunagi raskust valmistanud, kuid selle viimase tööga - no on nagu on, sõnad ei tule.
Kui käsitleda kogu kursust, siis mulle meeldis väga. Meeldis esimesest loengust peale, kuigi ega ma eriti täpselt varem ainega tutvunud polnud. No nagu ikka nende vabaainetega. Tiina andis teada, et on võimalus ja tema võtab osa. Kairi oli ka nõus ja no ega ma ka siis kehvem ei saanud olla. No ega siis tegelikult asi nüüd nii hull ka polnud, aga seltsis on ikka kergem loengutes käija, koos töid teha ning teineteist toetada. Ja kõrvalt kuulates tundus teema aina huvitavam ja vajalikum, nii et saigi deklareeritud.
Üllatus oli muidugi see, et kursusel osalesime koos "omaalaspetsialistidega" - ehk informaatikutega. Aine kippus minu jaoks aine kõrgemaid tuure võtma ning olin algul üsna kindel, et ei saa hakkama. Muutus see kõik sellel hetkel, kui meie õppejõud ennast ja ainet tutvustama hakkas. Mitte sellepärast, et sotsiaalne tarkvara on minu jaoks läbi ja lõhki selge teema ning tunnen end vabalt kasutades iga võimalust ja keskkonda. Pigem hoopis sellepärast, et õppejõud oli täis positiivsust, energiat, heasoovlikust ja tahet oma ainet anda.
Minu jaoks on aastatega muutunud aina olulisemaks see, kuidas õppejõud oma ainet propageerivad. 10 aastat ülikooli on tutvustanud äärmiselt ebahuvitavaid aineid - ja mitte just aine, vaid edasiandmise viisi pärast. Samas siin oli peale esimest loengut tunne hea ja ka kindlus olemas, et küll me matemaatikutena siin proffide keskel hakkama saame. Tähtis oli omada head ja läbilöögivõimelist ideed ning kohandada vastavalt sellele oma sotsiaaltarkvaralised teadmised.
Need kodused tööd panid mõtlema aina rohkem sellele, kuidas ma oma igapäevases töös saan sots. tarkvara rakendada. Kuigi paljud tegid kodutöö ka puhtalt enda enese jaoks - muusika õppimine etc.. siis minu jaoks laiendas see kursus pigem teadmisi, kuidas oma tööd planeerida ja lihtsustada. iGooglet polnud ma kunagi viitsinud vaadata. Minu jaoks ta oli olemas - ja kõik. Nii Tiina propageerimine kui ka teiste kodutööd tutvustasid seda aga mitmest heast küljest. Nüüd mõtlen lausa mõnikord, kuidas ma küll varem viitsisin nii paljudel lehtedel kolamas käija, et infot kokku korjata.
Meie teise kodutöö raames loodud blogi Marimatika on loodetavasti koht, mis ühendab meid ka peale kooli lõpetamist. Aastatega on meist - kaasõpilastest- saanud ju sõbrad, kes teineteist toetavad. Oma materjale, kogemusi ja teadmisi saame tulevikus ka seal jagada. Ning eks aastate pärast on ka endal huvitav lugeda - kuidas ja miks ma mida tundides tegin või soovitasin teistelgi teha.
Minu jaoks raske oli teisi hinnata. Arvan, et tegelikult on juba iga inimese idee on väärt 10 punkti ning eks me igaüks ise ju teame kõige paremini, mida ja kuidas me seda saavutada tahame. Sellele kõrvaltvaatajana hinnet panna on äärmiselt raske. Samas ka ise halba hinnangut saada, enda arvates väga heale ideele, on kurb. Sest hoolimata sellest, et mõni tegi oma töö valmis tunni, teine päeva või nädalaga, on see ju iseenda jaoks loodud ja eesmärgistatud mõte, mille väärtus endale on igal juhul maksimaalne.
Kokkuvõttes oli kursuset kindlasti kasu. Sain kinnitust kaasõpilastelt, et minu koduse töö (nr 1) idee on tõesti huvipakkuv ning teostatav, mis andis mulle ka tõuke hakata sellega tegelema. Samas tutvusin nii mõnegi uue tarkvaraga, mis nii rikastab kui ka lihtsustab mu tööd:)
Tänud õppejõule.